Rohkem tähelepanu hüdrogeenitud rasvadele toidus

Hüdrogeenitud rasvad – mis need on ja miks on need ohtlikud?

Hüdrogeenimine on keemiline protsess, mille käigus taimsetes õlides olevate rasvhapete kaksiksidemetele lisatakse vesinikuaatomid. Osa looduslikest polüküllastumatutest cis-rasvhapetest läheb üle trans-vormi; küllastumatud trans-rasvhapped soodustavad õli tahkumist ja tõstavad õli oksüdatsioonile vastupidamist. Meie organism ei omasta küllastumatud trans-rasvhappeid ja seetõttu on nad  inimese veresooni kahjustava ja nende lupjumist soodustava toimega, avades “otsetee” südame-veresoonkonna haigusteni. Seega hüdrogeenimisprotsessi läbinud tervislikud taimeõlid, nüüd juba osaliselt muundunud, trans-vormi läinud rasvhappeid sisaldavad hüdrogeenitud rasvad, pole enam tervislikkusega seotud.

Margariini tootmine ongi lihtsustatult öeldes vedela taimse õli muutmine hüdrogeenitud rasvaks. Miks seda tehakse? Hüdrogeenitud rasvad on kordi odavamad ja paremini õhuhapnikule vastupidavad kui rõõsk koor ja või, seega neist valmistatud toiduainete säilivusaeg on pikem ja neid on võimalik odavamalt toota. Meil müüdavad margariinid on enamasti segu looduslikest ja hüdrogeenitud rasvadest. Margariinides on trans-rasvhappeid 2-10 korda rohkem kui võis. Et margariinid säiliksid pikka aega, lisatakse neile odavaid sünteetilisi antioksüdante  (E 320) ja (E 321), mis omakorda võivad olla paljude jaoks allergeenid.

Ohtlikud on varjatud hüdrogeenitud rasvad

Ilma rasvadeta inimene elada ei saa. Inimorganism ei suuda ise sünteesida nt alfa- linoleenhapet (leidub rapsi- ja sojaõlis, rasvastes merekalades) ja linoolhapet (leidub taimeõlides), seega need kaks rasvhapet on inimese toidus asendamatud. Ohtlik on just pikaajaline ja rohkelt hüdrogeenitud rasvu sisaldava toidu söömine. Veresoonte seinte kahjustumine toimub aeglaselt, esialgu märkamatult. Tervisele pole ohtlik, kui päevas söödu sisaldab 1-2 grammi trans-rasvhappeid. Probleemne on aga, et väga paljud toidud sisaldavad hüdrogeenitud rasva: näiteks jäätis, küpsised, saiad, kastmed, leivakatted, majonees, sünteetiline kohvi- ja vahukoor, koogid/tordid, friikartulid, burgerid, krõpsud, kohukesed. Margariinides leidub 17…38% trans-rasvhappeid (mida kõvem rasv, seda rohkem trans-rasvhappeid, mida vedelam, seda vähem), mis tähendab, et 100g margariini või hüdrogeenitud rasvu sisaldavate toiduainete tarbimisel võib päeva jooksul saada  17 g ja rohkemgi trans-rasvhappeid.

Märkamatult, erinevate toodete koosseisus võib ka margariini mittetarbiv inimene endale sisse süüa kordi rohkem trans-rasvhappeid kui ohutuks normiks .(1-2 g päevas) peetakse. Seetõttu peaks toote pakendil kindlasti olema vastav märge: toode sisaldab hüdrogeenitud rasva. Siis võtab tarbija vastutuse oma kahjustatud veresoonte seinte eest enda peale, nii nagu iga suitsetaja peaks olema teadlik, mida ta oma tervisega teeb.

Kasutades erinevaid metoodikaid on leitud, et USAs tarbib inimene 3…10g trans-rasvhappeid päevas, Lääne-Euroopa maades keskmiselt 2,1…5,4 g/ päevas.

Arengu tõukejõuks ei saa olla ainult kokkuhoid

Rasvade töötlemist on tagant tõuganud eeskätt kokkuhoid, kuid inertsiga on rakendatud ka teadusavastusi ja püütud tooteid muuta tervisesõbralikumaks. Siinkohal tuleks igaühele südamele panna, et puhta ja kvaliteetse või mõõdukas tarbimine terve inimese, eriti aga laste ja noorukite poolt on igati mõistlikum kui margariini söömine (erinevalt margariinidest võile lisaaineid ei lisata). Traditsiooniline hapukoorevõi sisaldab ~80% piimarasva ja muidugi ka kolesterooli (ka segatüüpi margariinid sisaldavad kolesterooli). Inimorganism vajab mõõdukas koguses kolesterooli: kui seda toidus ei sisaldu, suurendab maks ise oluliselt kolesterooli sünteesi. Lähtub ju kolesteroolist suguhormoonide ja teiste steroidhormoonide, sapphapete, vitamiin D süntees ja kõikide rakumembraanide normaalne olek. Kuna 20.sajandil jõuti veendumusele, et loomsed rasvad tõstavad südameveresoonkonna haiguste riski, võeti kogu maailmas eelmisel sajandil suund loomsete rasvade piiramisele. Meiegi võitööstus püüab luua uusi vähema piimarasvaga ja seega ka vähema kolesterooliga võisorte. Selleks asendatakse osa piimarasvast taimeõlidega – tulemuseks hästimääritav pehme võie ehk EU seaduste järgi rasvasegu võided.

Nii Põhja-Ameerika kui Lääne-Euroopa riigid teevad pingutusi, et muuta tarbijate toiduvalikuid ja tööstuslike rasvade tehnoloogiad mõjutada. Pikka aega on räägitud uutest tehnoloogiatest, kus poleks üldse vaja kasutada taimeõlide hüdrogeenimist.  Alternatiivtehnoloogiana on pakutud ka õlitaimede geneetilist muundamist selliselt, et nende õlid sobiksid margariini valmistamiseks ilma hüdrogeenimata. Samas on aga geneetilise muundamise võimalikud ohud läbi uurimata. Arenenud lääneriikides on juba müügil margariinid, mis on tahkestatud sojavalgu lisamisega. Meil neid saada ei ole ja karta võib, et maaletoojad eelistavad veel pikka aega odavamaid trans-rasvhapete rikkaid margariine.

Oleme ka siin olukorras, nagu paljudel muudel aladel – süsteem produtseerib riske ja inimesed peavad ise nendega hakkama saama. Antud juhul on käepäraseim võimalus olla ise kriitiline ja teadlik oma menüü koostamisel. Kindlasti oleks vajalik vastava-alane nõustamine. Seda aspekti tuleks kindlasti arvesse võtta ka tervisliku toitumise näidismenüüde koostamisel. Kui keegi tahab midagi karta, siis kartku  eelkõige liigsöömist, on see siis liigse rasvase, magusa või valgu söömine. Vähest või ja margariini tarbimist ei peaks kartma. Kui on aga probleemiks rasvumine, eriti veel kogu perekonnas, väga kõrge kolesteroolitase veres jm haiguslikud seisundid, tuleb toidurasvade kasutamist arutada arstiga.